Kuidas jagada arveid, kui sissetulekud on erinevad

Üüriteade ei tea, et üks teist teenib tublisti vähem kui teine. See küsib ühte numbrit, ja hetkel, mil te selle keskelt pooleks jagate, tähendab see number kahte täiesti erinevat asja: ühele tüütust ja teisele põhjust lõunasöögi ostmine ära jätta.

See ei ole tüli helduse üle. See on aritmeetiline nihe — summa jagatakse võrdselt, samal ajal kui mõju on metsikult ebavõrdne. Lahendusi on kaks, mõlemad läbiproovitud ja lihtsad, ja valik nende vahel loeb tunduvalt vähem kui see, et lepite ühes valjusti kokku.

Miks võrdne jagamine katki läheb

Võta ühised kulud 1 080 € kuus. Võrdselt jagatuna on see 540 € kummalegi.

Sellele, kes toob koju 2 160 € netos, on 540 € veerand kuust. Sellele, kes toob koju 1 440 €, on samad 540 € rohkem kui kolmandik — ja see kolmandik lõigatakse juba niigi väiksemast summast. Pärast ühiseid kulusid jääb ühele alles 1 620 € ja teisele 900 €. Vahe teie kahe vahel ei jäänud lihtsalt püsima; ühesugune üürimakse laiendas seda.

Selles ongi kogu probleem, ja seepärast on lahenduseks protsent, mitte toetus.

Meetod 1 — jaga sissetuleku osakaalu järgi

Liida mõlemad netosissetulekud kokku, arvuta kummagi osa kogusummast ja rakenda need protsendid ühistele kuludele. Anu netosissetulek on 1 440 € ja Priidul 2 160 €.

Võrreldes 540 €-ga kummalegi maksab Anu 108 € vähem ja Priit 108 € rohkem, ja see, mis kummalegi alles jääb, on nüüd samas suhtes nagu see, mida kumbki teenib. Kumbagi ei subsideerita: nad panustavad sama osakaalu.

Kasuta netot, mitte brutot — bruto on number, mida kumbki teist kunagi ei näe. Muutuva palga puhul kasuta püsivat arvu: kaheteistkümne kuu keskmine, mida kord aastas üle vaadatakse, on parem kui iga preemia järel uuesti läbirääkimine.

Meetod 2 — jaga selle järgi, mis tegelikult alles jääb

Sissetuleku osakaal kohtleb mõlema kohustusi ühesugustena, ja tihti nad seda ei ole. Üks teist võib maksta õppelaenu, toetada vanemat või kulutada 120 € kuus selleks, et jõuda tööle, kuhu teine jalutab. Jääktulu meetod lahutab need kõigepealt maha.

Oletame, et Anul on vältimatuid isiklikke kulusid 240 € kuus ja Priidul 120 €:

See on õiglasem ja see on rohkem tööd, sest nüüd peavad sõna „vältimatu“ ära defineerima kaks inimest, kes võivad auto osas eri meelt olla. Hoia nimekiri lühike ja igav — võlad, ülalpeetavad, tööle jõudmine — ja see jääb töökorda. Pane sinna spordiklubi kuutasu ja oled leiutanud igakuise tüli.

Mis jääb võrdseks

Proportsionaalne jagamine on mõeldud kuludele, mis tulevad sõltumata sellest, kas kellelgi oli hea kuu: üür, kommunaalid, toidukraam, kindlustus, ühine telefonipakett. See ei ole üldine rahateooria.

Vabatahtlik kulutamine, mille te kumbki ise valisite, on teine kategooria ja jääb tavaliselt võrdseks. Degusteerimismenüü, mille üks teist broneeris, sünnipäevakingitus, mida te koos teete, reisi ekstrad — nende võrdselt jagamine hoiab proportsionaalse reegli seal, kuhu ta kuulub. Leibkonnad, kes rakendavad protsente absoluutselt kõigele, kipuvad kogu süsteemi paari kuuga maha jätma.

Kaks asja tasub enne alustamist paika panna, sest need tekitavad rohkem tüli kui matemaatika. Panustamine ei ole omamine — kui üks maksab diivanist 60%, otsustage eraldi, kas ta omab sellest 60%, selle asemel et see eeldus tüli käigus avastada. Ja protsendid ei ole punktitabel. Nad on olemas selleks, et teema saaks lakata üles kerkimast.

Kus Donget appi tuleb

Mõlemad meetodid on püsiv suhtarv, mida rakendatakse korduvale kulukogumile, ja täpselt selleks jagamisviisid ongi. Lisa üür Lisa kulu alt, vali Protsent ja sisesta 40 ja 60 — või Kordaja, kui mõtled pigem osades kui protsentides, mis on lihtsam, kui inimesi on kolm. Iga järgmine kulu hoiab sama jagamist, ilma et keegi midagi uuesti arvutaks.

Saldod näitab siis, mis kuu lõpus tegelikult on, mitte seda, mis peaks olema: kes maksis rohkem, kui ta osa oli, ja kui palju. Üks Arvelda tühjendab selle võimalikult väheste ülekannetega, nii et proportsionaalne leibkond ei tee nädalas nelja väikest makset. Kui protsente on vaja muuta, muudad neid järgmise kulu juures — ajalugu jääb selliseks, nagu ta oli.

Kaks seotud lugemist, kui just see on elav küsimus: kui üks teist maksab kõige eest ja kokkukolimine, mis on tavaliselt see hetk, kui teema esimest korda kerkib.

Korduma kippuvad küsimused

Kas erineva sissetulekuga paar peaks arveid pooleks jagama?

Võrdne jagamine jagab summa, mitte pingutuse. Kui üks sissetulek on tunduvalt suurem, on sama number ühele väike mõlk ja teisele suurem osa kuust — just seepärast lähevad paljud leibkonnad püsikulude puhul proportsionaalsele osale üle.

Kuidas arvutada proportsionaalset jagamist?

Liida mõlemad netosissetulekud kokku, jaga kummagi sissetulek selle summaga ja rakenda saadud protsendid ühistele kuludele. Kaks netosissetulekut 1 440 ja 2 160 annavad 40% ja 60%.

Mis on jääktulu meetod?

Enne protsentide arvutamist lahutatakse kummagi vältimatud isiklikud kulud — laen, tööle jõudmine, ülalpidamismaksed — nii et jagamine peegeldab seda, kui palju kummalgi tegelikult kasutada on.

Kas proportsionaalne jagamine tähendab, et üks omab ostetust rohkem?

Ei, ja see tasub enne alustamist välja öelda. Panustamine ja omamine on eri küsimused; otsusta teine neist selgesõnaliselt, selle asemel et lasta protsentidel vastust vihjata.

Millised kulud peaksid jääma pooleks?

Vabatahtlikud asjad, mille te kumbki ise valisite — restoran, kingitus, mida tahtsite koos teha, reisi ekstrad. Proportsionaalne jagamine on suunatud püsikuludele, mis tulevad sõltumata sellest, kas kellelgi oli hea kuu.

Kui tihti tuleks protsente üle arvutada?

Siis, kui sissetulek märgatavalt muutub, ja muidu kord aastas. Igakuine ümberarvutamine muudab leibkonna kokkuleppe auditiks.

Kokkuvõte

Vali sissetuleku osakaal, kui tahad midagi, mida saab kümne sekundiga välja arvutada, ja jääktulu, kui teil on väga erinevad püsikohustused. Rakenda see arvetele, mis tulevad ise, jäta lõburaha võrdseks ja kirjuta protsendid sinna, kus te mõlemad neid näete.

Laadi Donget tasuta alla ja lase protsendil iga kuu arvutamine ära teha, selle asemel et te seda kahekesi teeksite.